UUE SUUNA ALGUS

Alati teame kõige paremini, kuidas teine peaks oma elu elama

Meile ei leidu midagi hinnalisemat oma perekonnast siin maailmas. Oleme oma vanemad valinud juba enne Meie sündi, aga ometi kuuleme igalt poolt, et Meil pole ideaalseid vanemaid - aga kes Meist on ideaalne? Mitte keegi tegelikult. Meil kõigil on omad tugevused ja nõrkused, aga paratamatult on inimloomus loodud nii, et keskendume nõrkustele ning puudustele nii iseendas kui teises inimeses. Meil on nii lihtne näpuga näidata, milline teine on, mida ta teeb või kuidas Ta käitub. Meie teame, mis teisele on kõige parem, aga tegelikult on selle käitumise taga vaid üks põhjus.

Ka Meie vanemad on kunagi olnud väikesed

Parim reageering olukorrale. See võib inimesiti olla erinev: mõne jaoks on selleks eemale tõmbumine, mitte vastamine; teise jaoks aga just verbaalne vägivald, kohene probleemide äraklaarimine. Miks üldse leidub inimeste vahel nii palju lahkhelisid või miks üldse inimestevahelised suhted nii keerulised on? Me ei kommunikeeru piisavalt. Me ei räägi teemadest, millest on vaja rääkida. Me eeldame oma peas igasugust jama, mis tegelikult tõele üldse ei pruugi vastata. Parim näide on just Meie vanemad. Elust enesest saame igaüks tuua siia erinevaid näiteid, kuid milleks rääkida halba teiste selja taga? See on kõik nii vastik, kole, õel, egoistlik, karm ning ebaõiglane. Ka Meie vanematel on olnud vanemad, kas oleme uurinud, millises keskkonnas nemad üles kasvasid? Kuidas neil oma vanematega läbisaamised oli? Kui palju nemad on haiget saanud oma lapsepõlves? Ma usun, et väga vähesed on seda küsinud. Aga see ei tähenda seda, et me ei saaks seda teha, võtta selleks aega, istuda oma vanematega maha ja lihtsalt rääkida nendel teemadel.

Kodust hakkas Minu sees elama väike monster

Isiklikult jah, Ma saan oma vanematega läbi, aga Ma pole tundnud nendega nii suurt sidet, et Ma jagaksin nendega oma elu kuldhetki, omaksime ühiseid traditsioone, teeksime koos vahvaid ettevõtmisi. Mul pole nendega sellist sidet, sest nad on murdnud selle Minu noores eas, kui olin väike. Ma olin ülekaaluline, suurem ning kogukam ning Mulle heideti seda oma vanemate poolt ette, et olen selline. Noorele lapsele, kellele peaksid vanemad olema suunajad, sõnatakse, et „vaata, milline Sa oled!“, „Tahad veel paksemaks minna?“, „Mida suhu pistad?“ vms. Kas Te ei leia, kui vale lähenemisviis see on? Miks karjuda? Miks tallata väikse noore hing pilbasteks. Ma tunnistan, et see on Mu ellu jätnud väga koleda jälje, nii koleda, et sellest sai alguse aastate pärast Minu söömishäire, Ma hakkasin vanemaks saades järjest rohkem vaatama oma välimust aina kriitilisemal pilgul. Siin ja seal vaatab vastu rasvapolster. Ma näen nii kole välja, Ma pole piisav. Kõik see negatiivne, kole ja vastik sisendus, mis hakkas Minu sees elama, sai alguse juba Minu kodust.

Igal Meist siin elus on oma teekond

Mäletan päeva, kui tulin psühholoogi seanssilt, kellega rääkides kerisime tagasi aega, kui olin väike plika. Need mälestused Minus tegid nii palju haiget, et paratamatult oli vaja pidevalt salvakat, et oma pisarad ära pühkida. See oli nii ränk hoop Mulle. Ma poleks osanud oodatagi, kust on alguse saanud nii suured ja sügavad probleemid – Minu kodust - see oli lihtsalt nii uskumatu. Aga kõiges leidub midagi positiivset ja nii ka selles loos. See on kasvatanud Mind inimesena ja teinud Minust iseseisva noore tugeva naise, kes on juba lasteaiast saadik olnud tegelikult kergeltviisi sõltumatu oma vanematest. Ma ei pidanud algkoolis luba küsima, et minna bussile ja sõita Karulasse, et sealt 3 km üksinda jala maale kõndida. Mind polnud vaja mitte kuhugi ära vista, ma sain ise hakkama. Ja seda ongi maailm Mulle õpetanud - olema iseseisev. Mina olen tulnud oma vanematele jällegi õpetama, et lase olla oma lapsel iseseisev, lase teha tal neid toimingud, mis teda õnnelikuks teevad. Lapsel on oma teekond siin elus, mida Tema käib ja lapsevanemal teine, me oleme loodud selleks, et teineteist täiendada ja teineteiselt õppida. Teadvustamine, et nii oli ja sellest lahti laskmine on viinud Mind selleni, et tahan oma vanematele lihtsalt andestada.

Lapsiku käitumise ja jonnimisega on lõpparve

Praeguses eluetapis saan aru, et vanemad on need, kes päriselt Meist hoolivad, nad teevad seda oma parimal viisil. Ma pole osanud sellest aru saada, mis on nende armastus Meie, oma laste, suhtes. Nemad kinkisid Mind siia maailma ja Ma olen nii tänulik selle eest. Ma olen lükanud neid võibolla endast eemale selletõttu, mille üle elasin oma noores eas ning arvamuste tõttu, mis pole ühiselt kattunud, kuid sellel on lõpparve, on aeg suhelda nagu naine naise ja naine mehega. Ma pole enam tütarlaps, vaid noor naine, kes on täiskasvanuks saanud. Elu on Mulle õpetanud, et tee suu lahti, ei ela enda sisse ja jaga oma mõtteid.

Jõuga sõnade väljatõmbamine pani Mind lõpuks rääkima

Selle eest olen Ma väga tänulik oma eksile, kes juuris mu seest kõik välja. Väljarääkimine, oma mõtete jagamine tegi Mulle väga-väga haiget, sest Minu seest tõmmati jõuga sõnad väljad. Tavaliselt, kui midagi mu elus juhtub, Ma elan seda enda sisse, Ma tõmbun endasse, Ma ei suuda vastata, Mult oleks nagu sõnad ja mõtted kõik ära röövitud. Pea on automaatselt kõigest tühi. See pidev temapoolne ähvardamine pani Mind lõpuks rääkima, olema rohkem oma tunnetest ja mõtetest teadlikum ja otsekoheselt väljendama neid. Tänaseks päevaks näen, et see oli Mu elus hädavajalik kogemus, mida Tema Mulle õpetama tuli. Probleemidest tuleb rääkida alati, vahet pole, kui haiget see Meile ka ei tee.

Pole midagi paremat kui andestamine

Kõige parem, lihtsam viis on andeksandmine kõigile - ja ärme unusta iseennast, sest me ei saa enne andestada teistele, kui ma pole seda iseendas teinud. Minaga tuleb sõber olla, oleme iseenda kalleim aare, suisa pärl, kui Sa vaataksid praegu iseennast sealt peeglist, näeksid seal imelist inimest ja kindlasti ära unusta juurde lisada naeratust, sest see sobib Sulle ideaalselt. Näed Sa, väike särav päike. Maailm suisa naeratab Sulle. Milline mulje jääks Sinust, kui keegi suhtkus Sinusse tervikuna ilma mingisuguse eelarvamuseta? Milline mulje jääks Sinul iseendast, kui suhtuksid endasse tervikuna ilma mingisuguse eelarvamusteta. Kas Sa pole mitte kogu elu seda soovinudki?

Meie teekond

Igaüks Meist on tulnud siia maailma, et täiendada teineteist, Meil on teineteiselt nii palju õppida. Need kogemused meie elus on hädavajalikud, see on üks teekond ühe suure pildini, mida igapäev läbi väikeste sammude mööda kõnnime. Ole vahva, minu kallis lugeja, soovin Sulle siia sügisesse head energiat ning püsivat tervist, et jõuaksime pimedale ajale koos vastu seista.