KOLE ÕUDUSUNENÄGU SAAGU LÄBI

Minu energia kuulub toidule – ma ei jaksa enam

Ma ei oska mitte kusagilt alustada, kui vaid algusest. Ma tahan olla teine Mina, mitte see vana Kristin, kes elab buliimia igapäevases püünises. Tänasel päeval Minu energia kuulub toidule. Iga pisemgi detail on toitumise juures nii oluline, et kui miski Mulle ei meeldi või häirib, siis buliimiale olen ukse järjekordselt lahti teinud. See käib nii kiirelt, et teadvus tuleb tagasi alles siis, kui olen omadega taas … teate küll, vetsupotis ikka. Ja sel hetkel ma lihtsan ei saa aru, mis on toimunud Minus, et olen seda teinud? Peale juhtunut tekib meeletu suur süütunne, pettumus just iseendas, et olen iseendale taas haiget teinud. Kuid kui kaua ma jaksan nii?

Selleks, et asjad muutuksid, tuleb esimesed sammud ise teha

Ma sain aru, et kui ma nii jätkan, ei jõua Ma oma elus mitte kuhugi. Kõik need unistused ja eesmärgid, mul pole nende jaoks aega, vaid buliimiale, keda alatihti toidan. Oh kuradi kurat. Kuid kui Ma kõrvaldan selle osa Minust ehk siis selle energia, mida panustasin buliimiasse, saan ma panustada oma sügavatele eesmärkidele, siis Mul on meeletu aeg, energia, tahe, mott, särsasus, sotsiaalsus ning sisim sügav soov täielikult pühenduda. See on üks osa Minust ja nagu Mul ülemuski ütleb, Kristin, miks Sa kogu aeg särad. Aga just sellepärast, et teen õiget asja. Ja see teeb Mind nii õnnelikuks, et olen kujundanud enda elu täpselt sellise nagu Ma ise olen seda soovinud. Mul on alati võimalus valida teine tee, võtta uus suund, sest Ma pole kohe kindlasti puu, kes kavatseb elu lõpuni olla paigal ja mitte sisimas muutuda. Mulle ei meeldi vingumine. Mulle ei meeldi, kui ostitakse lihtsalt vabandusi, ei suudeta võtta vastutust iseenda ja oma heaolu eest. Selleks, et asjad muutuksid, tuleb esimesed sammud ise teha, leida kõrvale need õiged inimesed, kes Sind päriselt toetavad Sind Sinu teekonnal.

Mind kiidetakse selle eest, et jagan oma negatiivsust

Ma tahan tänada üht inimest, kelle nimi on Rudolf Kasper Naruski. Ma ei tea, kui palju kõnesid Ma olen Sulle teinud, võtnud julguse kokku ja jaganud kõike seda negatiivsust Minu sees. Ma olen ka öelnud, et Sa ei pea kuulama, sest Sa pole selle vääriline, kuid mida teeb Rudolf, Ta innustab ja julgustab ja kiidab Mind selle eest, et Ma olen Temaga ühendust võtnud ja alati peale igat kohtumist, mis Meil on olnud, ma saan nii palju uut ja huvitavat informatsiooni. Ma olen täis elujanu, energiat. Sa oled nii palju mu elu viimaste kuudega muutnud ja see, et elu Meid taas kokku viis, on olnud üks parimaid asju. Tänu sellele olen jõudnud sinna, kuhu ma tahan kuuluda ja mida päriselt tahan teha. Rudolf, Sa oled üks imeline inimene ja kui Sinul kunagi raske on, siis Mina olen valmis kasvõi öösel Sinu pärast välja tulema.

Me ei tohiks iialgi alahinnata mikrovõite

Meie sees elab niiöeldes indiaanlaste järgi kaks hunti – üks must ja teine valge hunt. Valge hunt on see, kes on hea ja must hunt, kes kogu aeg tekitab Meile jama kaela. Mind aitab alati kui ütlen, et ma ei anna Sulle süüa, on jah ebamugav, kohati selline tunne, et lööks iseennast, sest see ärevus ja need vastikud mõtted on nii turjal, et nendest on lihtsalt pea võimatu vabaneda. Sisendan ja sisendan, et kes Sulle süüa pakkus, otsi keegi endasugune, aitäh, aga Mul pole vaja lisakohustust ja nii varsti Ta lihtsalt ei jõua enam, väsib ja valge hunt Minus on järjekordselt võitnud. See on küll mikrovõit. Aga tänu nendele igapäevastele väikestele võitudele liigun Ma tegelikult selle suure pildini, kuhu Ma tegelikult tahan minna. Me ei tohiks kunagi alahinnata neid mikrovõite, sest need asjad, mis on tavaliselt silmale nähtamatud, on just kõige olulisemad.

Olen mõelnud pidevalt lihtsalt öelda kõigest siinsest lahti

Kuid naastes tagasi oma põhiprobleemi juurde, siis üks asi on toit, aga teine pool on vaimne tervis. Depressioon, meeleolu kõikumised – need kaks käivad käsikäes. KÄSI PESEB KÄTT. Ühel päeval säran kui säravaim päiksekiir. Teine päev, ma ei soovi mitte kedagi näha ja lihtsalt minu mõttemuster peas ketrab: kui vastik jube olevus ma olen. Olen mõelnud pidevalt lihtsalt öelda kõigest siinsest lahti ja hävitada iseenda täielikult. Nendel hetkedel Mina ei näe oma elus perspektiivi, mille poole püüelda, mul pole enam tahtejõudu, mind valdab stress ja suur pinge, millega ma lihtsalt ei suuda toime tulla, mitte miski ei suuda Mind õnnelikuks teha. Jah, üks on materiaalne väärtus, kuid mis on sellest kõigest kasu, kui Mina olen tasakaalust väljas. Et ellu tuleks tasakaal, on vaja vastukaalu. Kohe selgitan ka lahti, sest alati igal asjal on kaks poolt. Hele-tume, positiivne-negatiivne, tõus-mõõn .. jne. Kohati lihtsalt naeran iseenda üle, sest tegelikult teab Minu olemus täpselt, mida teha, et see kõik muutuks. On vaja vaid aega, et leida üles see.

Ilma raskusteta ei saaks ma öelda, ooojee, ma arenen

Ma teen bullima väljatulekuks vajalikke samme igapäevaselt, võitlen iga päev iseendaga. Ma olen teadvustanud, et kõige suurem takistus Minu sees on ego, kellega on vaja kogu aeg rinda pista. Meeleldi paneks ta kuhugi luku taha, kus Ta enam ei häälitseks, mida Ma teen või tahan teha. Paratamatult tuleb langusi, kuid Ma isegi ei lase end nendel enam häirida, sest küllap peab nii olema. See on üks osa protsessist. Kui kõik oleks alati mega hästi, siis poleks arengut. Kuidas saaksin ma muidu öelda, kui mul reaalselt raske on, et ojee, mulle on antud võimalus end taas arendada. Kinnitame vaid turvavöö ja hakkame tööle.

Elu on nagu üks teatrietendus. Kui hästi tahame oma elu mängida, milliseks seda kujundada. See saab kõik alguse just Sinust, Minu armas kallis lugeja. Soovin Sulle kõike-kõige paremat. Saadan Su ellu palju armastust. Kohtume juba järgmises postituses.