Sellist sõna nagu privaatsus söömishäirete osakonnas ei tunta

On aasta 2017, detsember… . Jagan Sinuga mõtteid ja käitumismustreid, kui kahepalgeline on anoreksia olemus. Selle loo olen kirja pannud, kui olin selle sees. Kuid see on vaid üks osa suurest pildist. Kui Sind huvitab see teema rohkem, kirjuta Mulle. Ma leian selle aja, et Sulle vastata, aga jätkem loba ja kerime veidi nüüd ajas tagasi.

Kui enamik õpilasi läheb sööma kooli poolt valmistatud toitu, siis mina suundun ühiselamusse oma tuppa

Kindlasti tead seda tunnet, kui õppimist on veel meeletult, pinge on laes, kuid samas saab juba veidi vabamalt hakata hingama. Rahmeldan ikka veel nii, kuidas jaksan. Eratunnid inglise keeles ja matemaatikas ning õppimised kontrolltöödeks ning sisekujunduse kursustel . Minu päev algab ikka hommikuse tunnipikkuse jalutuskäiguga peale esimest toidukorda. Mööduvad esimesed koolitunnid, kuni kätte jõuab koolilõuna aeg. Kui enamik õpilasi läheb sööma kooli poolt valmistatud toitu, siis mina suundun ühiselamusse oma tuppa, kus külmikus on mind ees ootamas keedetud muna, veidi paprikat, natuke leiba ning tassike teed. Lisaks sellele veel puuvili, kas pirnõun või siis kiivi. Isegi fruktide suhtes olen hakanud eelistusi tegema. Minu kõht saab valitud toidust täis. Peale pikka koolipäeva teen jälle tunnise jalutuskäigu Nõos. Tegelen ikka ja jälle oma õppetööga, kuni saabub trenniaeg. Järjekordselt on päevakorras jõusaal, umbes tund, kuna rohkem ma ei jaksaks. Peale trenni söön nagu tavalisel lõunasöögil kombekohane, kuid siis välistan juba oma toiduvalikust leiva. Ja see ongi kogu minu päevane toidukogus. Minu jaoks sellest täiesti piisab. Kohati isegi leian, et sedagi on liiast - milleks on siis kaks muna ja puuvili.

Olen energiast nii tühi

Päevad muudkui mööduvad samas rütmis. Iga päevaga muutun aina jõuetumaks, kuid ma ei saa aru, millest see on tingitud. Ma ei jaksa enam, kohe mitte üldse, energiat jääb aina vähemaks. Sunnin end tegutsema. Treenin jõusaalis veel täie intensiivsusega. Tunnen sellist pingelangust ja ma oletan, et minu nõrkus on tingitud sellest. Viimasteks koolipäevadeks on mul juba isu täielikult kadunud ning vedeliku tarbimine minimaliseerunud. Mul on kogu aeg meeletult külm. Kannan mitut kampsuni ja mitut paari pükse ning isegi nii on veel jahe. Minu liikumine ja toimetamine on niivõrd aeglane, liigesed on kanged. Ma vaevalt suudan juba liikuda.

Väike invaliid

Kätte on jõudnud jõululaupäeva hommik ja olen pähe võtnud, et ka tänane päev ei möödu ilma jalutuskäiguta. Niisiis ruttangi oma igapäevase hommikuse rutiini juurde. Tunnen, kuidas jalgades jaksu pole, kuid ma liigun ikka edasi, et saada oma päevased sammud kätte. Väga raske on. Tagasi majja jõudes olen nii läbi, et jään magama. Üles ärgates jätkub samasugune toimetamine aga edasi. Pärast lõunat teen veel oma igapäevase trenni - selleks korraks kõhulihaste treenimine koos jooksmisega kodustes tingimustes. Olen endaga rahul. Kõndimas on käidud ja, mis peamine, trenn on ka tehtud. Sätin end korda ja valmistume perega kirikusse minekuks ning tagasi jõudes toimetan veel paari pisiasja kallal. Kui ka need tehtud, istun koos oma pereliikmetega laua taha, kus algab ühine jõuluõhtusöögi ja kinkide kättejagamise aeg. Mina ei pane taldrikule esialgu midagi. Kaks tundi hiljem leian, et nüüd on aeg ka mul veidi nosida, selleks on veidi ahjus küpsetatud lõhet ja paprikat. Hiljem võtan endale magustoiduks pirnõuna. Super, vähemalt jõulud möödusid söömise kohalt hästi. Kiidan end. Aga selle eest enesetunne on meeletult kohutav – kellegagi suhelda ei soovi ning tunnen, kuidas ma vaevalt hingan.

Kätte on jõudnud haiglasse jõudmise päev

Hommikul, 25. detsembril 2017, üles ärgates söön oma igapäevase söögi, mis on kaerahelbepuder paprika, muna, parmesani juustu ja maiserohelisega, minu vaieldamatu lemmik, iga amps on justkui paradiis ja mõtlen, kas ikka pikaldasele jalutuskäigule minna või sootuks see vahele jätta. Einestan ära ja lähen hoopis magama, kuna tunnen end nii väsinuna või õigemini andis mu keha anoreksiale ometi korvi. Hiljem ärgates toimetan ning sätin end minekuvalmis. Tunne on nii nõrk. Tunnen end kui invaliid. Mida vähem tegevust, seda väsinuna end tunnen. Kuidas see saab võimalik olla? Peaksin vist taas oma päeva nii ära bookima, et mõtlemiseks aega ei jää, sest mõtlemine on kohati ikka väga ohtlik. Kontseptsioon on iseenesest lihtne. Ma ei jõua enam, aga Ma ei ütle seda mitte kellelegi. Kodus pakin kohvri kokku ning söön veel kiirelt viimast korda oma lemmiklõunat ning tulebki Tartusse minna ja jääda.

Sellist sõna nagu privaatsus söömishäirete osakonnas ei tunta

Haiglasse jõudes avastan, kui vale otsus siia tulla oli. Enne siia tulekut olin nii tänulik, et ometi saan ma abi ja vahest läheb olukord paremaks, aga praegu on esimene jõulupüha ja mina pean viibima haiglas, kus igal pool olen kaameratele üks suur silmatera. Sellist sõna nagu privaatsus selles osakonnas ei tunta. Tahan tagasi koju, ainult koju, midagi muud ma ei soovi. Kordan seda pisarsilmi oma emale, kuid tema lihtsalt ütleb, et tuleb jääda, ja teeb peatselt isaga minekut, midagi targemat mulle ütlemata. Palatisse, kuhu satun, on tulnud samavanune tüdruk. Ma ei suuda uue tüdrukuga pikalt vestelda, kuna tunnen sellist väsimust. Minu teine palatijagaja Elis imestab, et kuidas mind veel tilgutite alla pole pandud. Ta ütleb mulle, et ma näen ülikohutav välja, kuid sisimas tunnen tuhandeid kordi hullemini. Ma ei jaksa midagi teha, ma ei jaksa isegi oma voodisse liikuda, kuid võtan end kokku ja sätin esimeseks õhtuks magama. Vähemalt pole ma siin üksi, kuigi sisimas lootsin seda. Olla iseendaga üdini üksi need kaks nädalat. Saaksin ma vaid kogu selle aja nelja seina vahel üksinda olla, aga ka seal oleksin kaamera pildis, mida õed oma ruumist jälgivad. Täielik vangla. Minult on võetud ära vabadus. Ma juba kahetsesin, et olin öelnud tähed JOT- A ehk JA. Aga samas iga EI viib lähemale JA’le. Eks näis, mis huvitav keeristorm siit tulema hakkab.

Kas Sa said sellest postitusest midagi uut? Kui Sul on mõni küsimus, siis palun jäta Mulle oma kommentaar, mulle meeldib neid lugeda, leian aja vastamiseks neile ning jaga seda postitust oma sõpradele. Ole mõnus! Ja panen Sulle, Minu armas lugeja, ühe ülimalt sooja kalli teele siia kargesse päeva!