Kas Sina oleksid läinud?

Ego viskas muudkui puid alla

Alles hiljuti teadvustasin iseendas, kust on alguse saanud Minu söömishäire teekond. Ma olen pikalt mõelnud, kas see on tulnud ikkagi kaasa kodust nii, nagu me psühholoogiga oleme diskuteerinud, või Ma võtan aja ja vaatan seda kellegi kolmanda isiku vaatevinklist ja näeksin hoopis teist pilti. Mul oleks väga lihtne näidata näpuga teistele, oma kallite inimeste peale, kuid see, kellele saan Ma näpuga näidata, olen vaid Mina ise. Kui Sa enne ei usu, siis peegelpilt räägib tegelikult iseenda eest. Ükskõik, kuhu me ka ei läheks, igal pool oleme ümbritsetud peeglitest. Mingil määral väidan kindlasti, et kodune keskkond andis hoogu selle kasvamiseks Minu sees, aga nimelt Minu ego viskas muudkui puid alla, et vaata, kole paks inimene, vaata enda keha, Sa näeksid kohe kindlasti parem välja, kui kaaluksid 2 kg vähem ja siis jälle 2 kg ja nii see lumepall tegelikult veerema mingil ajal hakkas ja ümbritsev keskkond andis ainult haigusele hoogu juurde. Ja haigusele oli toit käes - jee, kuidas saaks olukord küll veel paremaks minna?

Ma sain Saksas aru, et Minu saksa keele sõnavara ja keeleoskus on rohkem kui puudulik

Mäletan oma esimest 2017. aasta suve Saksamaal. See oli Minu jaoks üks väga-väga keeruline aeg seal. Esiteks suutsin Ma lennuväravatest ilma kohvrita välja minna, sest Kristinil polnud õrna aimugi, kuidas see lendamine käib ja kus mida kätte saab. Algas Minu kohvri tagasisaamise rännak. Ma lihtsalt mõtlen endamisi, kuidas Ma julgesin minna üksi ja võtta selline retk ette, suhelda, mässata võõras riigis ringi. Sel ajal polnud Minu saksa keele oskus ka teab mis suur. Esimesed kaks nädalat olid väga rasked, sest ma sain aru, et Minu sõnavara ja keeleoskus on rohkem kui puudulik. Mulle ei tulnud kordagi pähe tagasi koju minna, sest ma pole isiksuliselt selline, viin elus iga oma missiooni lõpuni, sest Mulle ei meeldi lahtised või poolikud otsad - kes kuidas ka neid ei nimetaks.

Ja kolleegid arvasid, et kui nad räägivad avalikult taga, et siis Ma ei saa mitte milleski aru, kuid Ma sain väga hästi aru, mida räägiti

Ma sain selle eest noomida, et Ma ei saa saksa keelest aru, ma teen tööl oma ülesanded kõike valesti, sest esimest korda elus puutusin kokku ma turismindusega ja mul puudus igasugune kogemus selles valdkonnas. Ja kolleegid arvasid, et kui nad räägivad avalikult taga, et siis Ma ei saa mitte milleski aru, kuid Ma sain väga hästi aru, mida räägiti. See tegi ikka väga palju Mulle haiget, ei olnud vist päevagi, kui Ma poleks endast väljas olnud. Iga päev pidin ma saama loodusesse, et end taastada, ma proovisin leida lahendust oma peas, et muuta olukorda, sest ma tahtsin anda oma parima, aga mida rohkem ma seda soovisin, seda rohkem negatiivsust ma tagasi sain.

Üle mõelda on kunst näha olukorda nii, nagu see tegelikult ei eksisteeri

Tavaliselt inimesed lähevad praktikat tegema Saksamaal nii, et nad on koolis oskused omandanud, aga Mina läksin kohe tööle, teadmata ka, millega Ma õieti kokku puutun, Ma isegi ausalt öeldes ei mõelnud kordagi selle peale, kui endale suveks tööd otsisin Saksamaale, vaid siis, kui juba tegin seda tööd seal. Mulle ei meeldi üle mõelda, sest see on kunst näha olukorda nii, nagu see tegelikult ei eksisteeri. Kõige parem viis on lihtsalt tegutseda, ilma et anda kahtlusele alust, sest kui Sa hakkad mõtlema, kas saad hakkama või ei saa, siis ilmselgelt on ees ootamas läbikukkumine. See on reaalsus.

Mulle ei meeldi samasse ämbrisse teist korda astuda

Kõige rohkem, kes Mind halvustas ja oli väga karm oma sõnadega, kellele ei meeldinud mitte midagi, oli Hausekeeping’u ülemus. Teda häirisid sellised pisiasjad, mis Teda üldse ei puudutanudki. Aga just tänu Temale sain Ma ülihea põhja alla. Tema pani Mind rohkem pingutama ja lõpuks kogu see vaev tasus end ära, see naine kasvatas Mind inimesena ja ma olen ülimalt tänulik, et Maailm viis Mind sellise ülemusega kokku, sest tänu Temale olen Ma Saksamaal endale nime teinud ja Mind teatakse juba Minu olemuselt: Sa annad alati endast oma parima ja Sa teed oma tööd kõige kvaliteetsemalt. Kuidas Ma tean seda? Loomulikult kliendite ja chefide kaudu, sest Ma võin kõigiga kõigest rääkida, ma alati küsin, kas on midagi, mida ma saan rohkem teha, sest Mulle ei meeldi samasse ämbrisse teist korda astuda. Mul oleks meeletult piinlik, kui teeksin sama vea teist korda, aga ma olen näinud Meie ümber ka inimesi, kes ei õpi ja võibolla polegi mure selles, et midagi muuta, et olukord paraneks, vaid nad ei saa arugi algpõhjusest ja ei hakkagi aru saama, milles peitub probleem. Aga see on nende valik ja mida Mina kui ka Sina teha saad, on lihtsalt aktsepteerida olukorda.

Minu jaoks on alati olnud Teise inimese heaolu tähtsam kui enda oma. Miks?

Tavaliselt on inimesele kombeks vaade elule, et ma tahan kõike saada, aga enamik Meist ei taha anda mitte midagi, et saada seda, mida me tõeliselt soovime. Sa saad täpselt seda, kui palju Sa endast annad. Kõige lihtsam näide elust enesest on jooksmine. Sa jooksed täpselt sellise kilometraaži, kui palju Sa jõuad joosta. Või ükskõik, mis eesmärk kellelgi ka poleks. Minu tõeline olemus on olnud väikesest plikast peale andmine. Tegin kõigile väiksena kingitusi, pidasin kõiki meeles. Arvate, kas Ma sain midagi vastu – ausalt öeldes, mitte midagi. Aga nähes teiste silmi säramas, oli see tõeline tagasisaamise rõõm ja see on nii siiamaani. Pole suurimat kingitust, kui „aitäh“ sõna.

Iga kogemus on aidanud Mul inimesena kasvada

Kui esimesel Saksamaa suvel ei saanud Ma oma ülemusega nii hästi läbi, kui oleksin seda soovinud, siis aasta hiljem olid suhted kardinaalselt teised. Me saime diskuteerida sügavatel teemadel, Ta võttis Mind enda juurde koju, veetsime koos vaba päeva, käisime koos ringi, jalutamas. Temast sai nagu mu teine ema seal, kes kaitses ja hoolitses Minu eest. Sellest hoolimata, mis juhtus esimesel aastal, mis rünnakuid ma Tema poolt sain, võitsin Ta usalduse. Ma pole kunagi mitte kedagi teist süüdistanud oma probleemides, alati kui kuskil mingi error on olnud, ütleb minu sisetunne - Kristin, Sa tegid vea-, ma võtan automaatselt süü omaks ja üritan leida lahenduse.

Emotsioonide skaala kaks otsa

Ma ei tea, kus see momendil kõik tuli, sest Mul oli plaanis küll ego teemal rääkida, aga vahest siis teisel korral kirjutan pikemalt sellest. On vahel tore lugeda ka muud huvitavat, kui vaid kogu see negatiivsus, mis Meid kõikjal ümbritseb. Inimesed pole loogilised, vaid emotsionaalsed olendid. Emotsioonide skaalal on kaks otsa: kõrgem Mina, kes teab, mis on Meile parim, ja ego, kes solvub ja teeb tormakalt järeldusi ning tavaliselt põhjustab tüli, saboteerib Meid ja oma ego võimutsemisega teeme eelkõige iseendale ja oma lähedastele kõige rohkem haiget.

Ego ja puudusteadvuse kokkumäng

Muide, see oli suvi, kus ma olin anoreksia haiguse sees, enne kogu seda jama haiglas. See suvi andis Mulle mõista, et ma jällegi pole mitte kuskil piisav. Mäletan, kui oma vanematega taas kokku sain, kui tagasi jõudsin, Mu ema pidi kokku kukkuma, sest Ta ütles, et Sinust polegi enam midagi alles jäänud. Aga Minu meelest olin ma ikka paks, kaalusin Saksmaalt tagasi tulles 45 kg, aga kui läksin sinna, olin 53kg. Aga kui Te pole aru saanud, siis see kõik on ego ja puudusteadvuse kokkumäng, millest kirjutan järgmises postituses juba õige pea.

Soovin kuulda Sinu arvamust

Minu kallis lugeja, anna Mulle Mu blogile tagasisidet, kuidas Sulle meeldib või ei meeldi. Oleksin Sulle nii tänulik. Aitäh Sulle, et leiad selle aja ja loed seda. Ma saadan Sulle palju-palju armastust. Ole tugev ja vapper. Ja me pole mitte kunagi üksi oma probleemidega, koos leiame lahenduse ja saame üle igast mäest. Aitäh Sulle! Kallistan Sind!