MIKS MA LÄKSIN COVIDISSE EESLIINI TÖÖTAJAKS?

Tere, Minu kallis lugeja!

Kui Ma olen vihane, siis Ma olen ikka täiega vihane

Minu jaoks on alati olnud elus tähtsal kohal edasi liikumine. Olen paljudesse olukordadesse kinni jäänud ja loonud nendest endale illusioone, mis pole siiani mingil konkreetsel põhjusel täitunud. Ja ma olen sitaks tänulik, et elu saadab Mulle pidevalt uusi väljakutseid, sest läbi selle kasvan Mina inimesena ja seda rohkem hakkab puzzle Minu sees kokku saama, aga see on maraton, mitte sprint. Iga päev ma märkan iseendas midagi uut. Ma luban endale kõiki emotsioone. Kui ma olen vihane, siis ma olen ikka täiega vihane, kui ma teen tööd, siis ma teen ikka täiega tööd. Öeldakse, et me ei tohiks väljendada kõiki oma emotsioone, kuid see välja näitamine on minapildi jaoks väga oluline ja see, kui kedagi teist see häirib, see on selle inimese enda mure, sest ka selle kogemuse abil kasvab teine inimene, sest Talle näidatakse kätte Tema valukohad.

Me oleme harjunud oma sita sees elama

Ma olen hakanud elu usaldama ja ükskõik, mis Mu teele ka ei tuleks, Ma olen avatud. Ma näen kõiges potentsiaalset võimalust kasvuks, kuid milleks, eks see selgub ajaga. Elu oleks liiga lihtne, kui kõik Meie soovid täituksid üheainsa mõttega ja oleksime oma probleemidest ühe ainsa hetkega vaba. Kuid Me oleme harjunud oma sita sees elama. Inimestele meeldib muretseda ja otsida probleeme, mida ei eksisteeri. See on nagu nõutud luksuskaup. Anda endast nii totratele probleemidele energiat. See on mõttetu aja ja energia raiskamine. Pärast on Sul ühe mure asemel juba kaks-kolm või rohkemgi probleemi, kuid samas Me ei tohi unustada inimesi Tema enda looga ja sellega, mis on Tema jaoks oluline, märgata neid inimesi, olgu Ta suurpanga president või prügivedaja. Iga inimene on oluline. Igaüks tahab olla keegi siin maailmas. Igaüks tahab saada tunnustust, sest nii Sina kui Mina, Me oleme väga erilised oma loomuse, mõtlemise suhtes.

Mulle tehti pakkumine minna COVID-osakonda tööle

Veebruaris kolis Minu juurde sõbranna, kes tuli Tallinna praktikat tegema ja soovis elamist saada Minu juures. Otseloomulikult Ma võtsin Ta enda juurde nii kauaks, kui Tal oli vaja. Ühel õhtul läks kuidagi Meil jutt selle peale, et kas Ma ei tahaks tulla COVID-osakonda tööle. Ma olin kohe nõus. Mul läksid nii silmad särama. Ma tahtsin samal päeva õhtul veel meili kirjutada, helistada, et saada sinna.Mind valdas selline ootusärevus, mis oli nii nauditav. Järgmisel päeval helistasin siis osakonna juhatajale, leppisime töövestluse aja kokku ja mietingu päeval allkirjastasin töölepingu ning panin end graafikusse kirja. Ma olin nii elevil teadmisest, et mis seal haiglas tegelikult toimub.

Miks ma läksin COVID-osakonda tööle?

Selle taga on mitmeid põhjuseid. Üks suurimaid nendest oli see, et ma põgenesin iseenda eest. Minu loomus on juba selline aktiivne, ma tahan, et kogu aeg toimuks midagi, et oleksid sisutihedad päevad. Ma tahan elu, mis on üles ehitatud õigetele väärtustele. Teiseks põhjuseks oli see, et praegu on haiglates meeletu suur kriis just töötajate puudujäämise pärast. Seal leidub nii palju arste, hooldajaid, õdesid, kes töötavad kahel kuni kolmel kohal. Sa vaatad neid inimesi ja Sa näed, kui läbipõlenud nad seesmiselt on. Teha jutti 36 h ja tulla uude osakonda tööle praktiliselt magamata - kas see on tervislik? Kas see on see unistuste meditsiinitöötaja elu? Kindlasti mitte. Kolmandaks põhjuseks oli see, et ma saan panustada Meie ühiskonda kõige raskemal ajal iseenda kaudu, aidata neid inimesi palatites, kes vaaguvad elu ja surma vahel.

Inimesed ikka küsivad ja ütlevad, et millal Sa puhkad, Sa pead puhakama, leidma aega iseendale.

Samuti meeldib Mulle kõige selle juures vaheldus. Ma töötan igapäevaselt muidu Tallinnas. Mul on kindel töökoht, kuid lisaks siis võtsin juurde poole kohaga töö teises linnas. See tähendab Minu jaoks iga päev päevast päeva tööd ning lisaks liikumist kahe linna vahel. See on nii nauditav. Jumaldan seda aega oma elus. Kõik, mis on Minu jaoks oluline, on justkui kokku liidetud. Inimesed ikka küsivad ja ütlevad, et millal Sa puhkad, Sa pead puhakama, leidma aega iseendale. Ma ei tea seda, millal Ma saan võtta päeva, kus Ma ei tee mitte midagi, isegi ei korista, aga Ma tean seda, et puhata jõuan Ma igal ajal. Selleks pole palju vaja. Tuleb lihtsalt õigesti oma aega planeerida. Kõik on prioriteetides kinni. Sest vaatamata sellele, et käin igapäevaselt tööl, jõuan Ma tegeleda enesearenguga, käia igal hommikul jalutamas, teha trenni, kirjutada blogi, olla koos inimestega, kellega Ma tahan suhelda. Kõik on iseendas kinni. Mul oleks väga lihtne leida vabandusi, kuid kellele ma neid leian, ikka iseendale. Mis kasu sellest kõigest on, kui Minu väike laps Minu sees on õnnetu ja ei saa seda teha, mida Ta tegelikult teha tahaks. Aprillis olen mõlemas kohas täiskohaga tööl, mis tähendab Minu jaoks üle kolmesaja töötunni ja lõpptulemusena läbipõlemist. Aga Ma tean sisimas, et see on ajutiselt vaid nii, sest selle kogemusega, mille olen saanud haiglast ja mille saan, ei anna mitte millegagi võrrelda.

Inimestele meeldib automaatselt sildistada

Kõige raskem hetk, mis senini on olnud, oli see, et jäin ka ise vahepeal COVID-isse. See oli kuidagi emotsionaalselt raske, et pole võimalik. Mind sildistati koheselt, sa oled COVID-is. Miks Sa palavikuga Tallinna sõidad, hull oled jne. Kas Sa ikka testima lähed ja kogu muu sellega kaasnev. Ma saan aru, et inimesed Minu ümber hoolivad, kuid olles haige, vajan Ma rahu ja puhkust, mitte lahendama teiste inimeste murekohti iseenda suhtes. See paneb sellise pinge peale, et sellega tegelemiseks lihtsalt puudub energia, aga samas Ma ise ka lasin ja Ma ei tee seda enam mitte kunagi. Kui Ma olen haige, siis olen ikka täiega haige. Sel hetkel vajab inimene kõige rohkem puhkust kõigest ja kõigist. Minul on siiani sees teadmine, et sain külma, sest Minu paranemine oli väga kerge. Tegelikult ega Ma ei lasknudki haige olla, kogu aeg sisendasin iseendale, et olen terve ja Ma tundsingi end tervemana iga päevaga. Ma tegelesin kodus sellega, mis oli mul jäänud tagaplaanile: tantsisin ja nautisin seda kingitust kui puhkust iseendaga, mida elu Mulle tõi.

See oli hetkel Minu kallis lugeja selline sissejuhatav osa sellesse teemasse. Järgmises postituses kirjutan juba üksikasjalikumalt, mis seiklused Mul haiglas tegelikult on olnud. Hoia end ja ole positiivne. Kõik siin elus on mööduv. Ma saan aru, et Me kõik oleme väsinud sellest, kuid see on nii suur võimalus Sulle, et saaksid tegeleda iseendaga. Kasuta seda aega, sest need kiired ajad – need tulevad niikuinii tagasi. Kui kiired, eks seda näitab aeg.

Aitäh Sulle!