ALLAKÄIGU ESIMENE ASTE

Siht silmis

Pärast 10. klassi lõppu tegin terveks suveks kindla tegevusplaani, kuidas saavutada oma ideaalkaal. Ma võtsin sihiks jooksmise abil saavutada kehakaaluks 58 kg. Alustasin nii toitumis- kui ka trennipäeviku pidamist. Absoluutselt kõik, mida sõin, jõin, sai kirja pandud. Ma võtsin sihiks joosta nädal enne 11. klassi algust iseseivalt poolmaratoni. Algas igapäevane töö selles suunas.

Ilmu kohale ja tee kõvasti tööd

Päevased distantsid olid varieeruvad, aga keskmiselt oli see 6-8 km iga päev. Mida rohkem ma jooksin, seda pikemaks muutus ka kilometraaž. Mul ei tekkinud mingit dilemmat, kas ma lähen täna jooksma või mitte, ma juba autopiloodilt teadsin, mida ma tegema pean, ma ei mõelnudki selle peale, pigem planeerisin, millal ma saan minna. Poolteist kuud tööd ning tulemused olid silmnähtavad kaalu languse näol, millest oli mul tol momendil suva. Mind innustas vaid soov distantsi läbimisel lisada kilomeeter järgmiseks korraks juurde. Nii saigi lõpuks juba igapäevaseks vahemaaks keskmiselt 14-16 km. Kaal muudkui langes ja langes. Ma olin peaaegu rahul iseendaga, kuid see polnud veel päris see, mida ma vaimusilmas nägin. Minu elustiil muutus täielikult igas valdkonnas. Laualt kadus ajaga valge suhkur, minu toitumine muutus tervislikuks, minu päevad olid füüsiliselt aktiivsed, mul oli rohkem energiat, rohkem elujanu, rohkem tahet, rohkem motivatsiooni seda maailma vallutada.

Hull mis hull

Nädal enne esimest septembrit läksingi oma eesmärki täitma. See tundus nii cool, Ma olin kogu selle distantsi vältel nii sillas. Jooksnud umbes 16 kilomeetrit, tundsin, et Ma tahan oksendada, nii paha on olla kuidagi, peas käis mitu mõtet, kas joosta ikka lõpuni või mitte, aga ma ütlesin, kullake, et nii vähe on veel jäänud, me teeme ära, võtame rahulikult, aga me jookseme lõpuni ja kui ma lõpetasin, tundsin hetkeks vaid, et ossa vana, Kristin, kas Sa saad aru ka, mida Sa tegid? Sa, tüdruk, tegidki selle ära, vau! Ma olin nii uhke enda üle. Minu suurim eesmärk oli täidetud ja Ma tundsin peale oma eesmärgi saavutamist enda sees meeletut tühjust. Ma tundsin, et Mul polnud enam mitte midagi, mille nimel pingutada ja ennast proovile panna. Kodused ainult ütlesid selle peale, et täitsa hull oled. Aga hullud pididki hulludeks jääma.

Kui saaks vaid kõige eest põgeneda

Minu ideaalkaal oli suvega saavutatud - ojee! Aga siis tuli vaimne pinge koolist, suured lahkhelid poksikaaslastega, lisandus esimene lahkuminek, mis andis mulle mõista, et ma pole oma olemuselt ega välimuselt piisav, ma hakkasin liiga palju sööma, ausalt öeldes kõige lihtsam põgenemisviis, nii-öeldes kergeim pingemaandaja ning mis kõige hullem, ma ei suutnud enam jooksmas ka käia. Juba sel ajal hakkas Mul kerge buliimia selle toitumise näol pihta. Ma hakkasin taas juurde võtma, millele lisandus nii-öelda boonusena depressioon ja ärevus. Mida rohkem aeg möödus, seda enam ma tundsin, et ma ei sobi mitte kuhugi, ma ei suutnud mitte kuskil end hästi tunda. Ma otsisin tähelepanu, aga see tuli mulle lõpuks iseendale solgiämbrina tagasi kaela. Mulle öeldi otse ja teadlikult: „Miks sa suhtled nende inimestega, nad ei taha Sinuga suhelda, hoia neist eemale!“ Minu enesekindlus oli täielikult hävitatud. Tahtsin kõige eest lihtsalt põgeneda, ka iseenda eest, aga oma varju eest juba nii lihtsalt ära ei jookse.

Eemaldumine teistest

Ma teadsin, et ma pean endas midagi muutma. Ma eemladusin paljudest inimestest teadlikult, ma tahtsingi üksi olla, suhtlesin nii palju, kui oli vaja, aga see kommunikatsioon oli pigem kooliga seonduvalt. Mul pole vaja enda ellu inimesi, kellega ma end enam hästi ei tunne. Teiseks muutsin oma toitumisharjumusi kardinaalselt, hakkasin teadlikult kergemaid asju sööma, välistasin leiva ja jahulised produktid, need asendusid naturaalsete jogurtite ja kohupiima näol. Minu õhtusöögiks oli lengendaarseks Ott Kiivika kohupiimakreem ning puuvili. Lisandusid igapäevased õhtused jõuksi trennid. Mõtlesin oma peas, et saan vähemalt oma õhtusöögi kalorid kergelt põletatud.

Igale poole põgenemine

Võtsin fookuse õppimisele ja teadlikult teaduskoolist juurde erinevaid kursuseid, tegin topelttööd, käisin igapäevaselt trennis, nädalas kord autokoolis, valmistusin saksa keele taseme eksamiks, kirjutasin uurimustööd ja raamatut oma sugulastest - põgenesin igale poole, kuhu vähegi sai, aga sellele lisandus ka nii palju vaimset pinget. Mäletan üht reedet, kui sõitsin Nõost Valka, ma ei mäleta enam, mis juhtus, kuid tean, et asi oli kooliga seotud, ma terve õhtu meeleheitlikult nutsin. Ma ei suutnud seda lõpetada. Isa rääkis emale, et Kristin nutab, mina vaata, mis Tal viga on, aga Tema ise ei tulnud Minuga rääkima, uurima, mis Minuga lahti ja see ongi olnud Minu peres tavaline menatliteet, küll läheb lihtsalt üle. Ei lähe ikka küll, need on vaimsed probleemid, millega on vaja tegeleda, isegi spetsialist abi. Need ei kao, need jäävad Meie sisse, ja hakkavad end muudkui kasvatama. Need vallanduvad kõige raskematel aegadel. Mida ma tahan sellega öelda, probleemidega on vaja konkreetselt tegeleda.

Teistele suunatud fookus

Kõik, kes Mind tunnevad, teavad, et olen emotsionaalselt tundlik inimene. Kõik mis mu elus toimub, on Minu emotisoonidega seotud. Vahel on raske sellega, sest ma võtan kõike nii tõsiselt ja südamega, tahan olla reaalselt kohal ja siiralt puhtast südamest anda teise inimese jaoks absoluutselt kõik endast olenevat, et teisel oleks hea, sest see teeb Mind sisemiselt nii õnnelikuks, et saan teisi aidata, olla neile toeks, aga teisest küljest unustan ma iseenda ja oma vajadused. See on Minu jaoks siiani suureks arenemise kohaks. Samas jällegi ongi teised, kes Mind ümbritsevad tähtsamad ja see jääbki nii, sest see on juba Minu loomusega kooskõlas. Ma tean, et kõik inimesed pole sellised ja saan selle tõttu oma elus haiget, kuid pole midagi paremat, kui andmine. Aga selleks, et aidata teisi, pean esmalt aitama iseennast.

Täielikult lahku kasvamine

Sellega seoses meenub mulle lihtsalt üks lugu, kus kõndisime õega Tartus Veeriku juurest kesklinna ja õde ütles mulle, et sa oled mulle nii suureks inspiratsiooniks, mida sa teed, kuidas Ma ikka jõuan. Ta tahab ka olla selline. Mul vajus suu lahti, olin nii imestunud, et kuidas. Ma pole leidnud isegi aega, et kokku teineteisega saada. Sellest jalutuskäigust on möödunud juba aastaid, kuid see teeb mulle senini nii haiget, et elu on viinud Meid kaugele teineteisest ja üldse oma perest. Nad on Mulle tegelikult väga-väga kallid, eriti Minu vanaema, Tema on Minu elus olnud suurim õpetaja. Ta on õpetanud Mulle väikesest saadik, kuidas elus hakkama saada, annud väiksele noorele kasvandikule tohutu suure tööeetika juba kodust. Vanavanemad alati tulid Mulle väiksena linna järgi, et sõita koos maale, kinkisid Mulle oma isikliku viiuli. Nemad olid Minu jumalad ja nendega on mul suurem side, kui oma vanematega, miks see nii on, kuidas on nii kerge murda omavaheline usaldus, sellest tahan rääkida oma järgmises postituses.

Kui Sul on tekkinud mõtteid, ideid, mida soovid, et jagaksin, kirjuta Mulle. Ma olen Sinu jaoks alati olemas ja Ma tahan Sind väga tänada, et Sa loed Minu postitust. Säragu Sinu südames päike! Aitäh Sulle, kallis lugeja! Uus nädal uue ägeda power’iga, lähme teeme koos ajalugu.