Minu uus elu moto – kuus korda päevas söömine

Absoluutselt kõik on uus. Kõik on nii võõras. Esimene hommikusöök on pool üheksa. Söök läheb ilusti alla. Peale hommikusööki on osakonnas viibivate haigete kogunemine teleriruumis, kus igaüks räägib õdedele, kuidas söögikord oli ning kuidas on möödunud öö ja missugune tuju on pärast toidukorda. Ja nii on peale iga suuremat söögikorda ehk kolm korda päevas. Ning nende vahele jääb päeva sisse veel kolm vahepala. Ma pean sööma kuus korda päevas. Kas oleks need võimalik ära jätta? Mu keha ei vajaks kohe kindlasti nii palju toitu, sest ma hakkan ju juurde võtma, see Mulle kohe kindlasti ei sobi. Liikumisest kui sellisest ei maksa rääkidagi. Voodist ei tohi püstigi tõusta, sööma võib ja suisa peab minema, selle asemel läheksin ma hoopis trenni.

Täiuslik päev - päeva mahub ainult magamine ja söömine

Minu esimene päev möödub haiglas olles ainult voodis viibides, kuna pidevalt valdab mind uimasus ja medõdede sõnul ei näe ma hea välja. Jah, ega ma teisiti ei tunne ka. Pidevalt on nõrkusehood. Samuti peegelpilt WC-st kajastab seda kõike Mulle sealt vastu. See on õudne. Ja nii möödubki Minu päev enamjaolt magades. Ärkangi ainult selle jaoks, et uuesti süüa ja WC-s käia.

Oi, kuidas kõhus venitab

Söömisega Mul raskusi hetkel pole, sest tean kindlalt, et Mulle on kindel kaloraaž välja arvutatud, ja kõik, mis Ma söön, pannakse arstide poolt kirja ja on range kontrolli all. Aga pärast iga toidukorda saab Mu kõht nii täis, et Mul hakkab suisa halb. Kõhus on suur venitustunne ja selle vastu aitab ainult voodis pikutamine ja puhkamine. Teine terviklik päev haiglas möödub aga magades. Ainult söön ja magan. Oh õudust, miks Ma küll siin olen!

Kaal näitab 45,1kg

Järgmisel hommikul võeti verd ning samuti toimus ka esimene kaalumine - olin 45,1 kg. Olin arvanud, et seda kaalu on palju rohkem, aga tagantjärele mõeldes Ma ei imesta ka, miks oli selline number. Viimased päevad enne haiglasse tulekut olid Mu elu ühed hullemad siin elus, Ma lihtsalt tundsin, et keegi hoidis Mind elus.

Ma eksisteerisin ühiskonnas ka paremini kui haiglas

Pärastlõunat külastab Mind aga arst, kes ütleb, et Mul on aneemia, mis tähendab, et Mul on suur hemoglobiini puudus ning ega palju puudu ei jäänud, et Mind oleks tilgutite alla võidud panna, sest Ma võin igal hetkel tegelikult kokku kukkuda. Käin reaalselt nuuskpiiritusega ringi. Olukord on naljast kaugel, aga nojah, küllap peab nii olema. Minu jaoks on see kõik nii uskumatult ebareaalne, Ma eksisteerisin ühiskonnas ka paremini kui siin.

Neelan haiglat viibimist alla ja manan ette super hea näo

Arutasime ka arstiga Minu viibimist haiglas ja kuidas on Mul senini siin läinud. Arstile ütlen, et kõik on super hästi, lihtsalt valetan oma mõttemustritest, mis tegelikult karjuvad, tahan siit ära, see siin on jubedus, Ma ei saa siit abi. Ma nii sisimas kahetsen, et pean siin olema. Aga noh, tuleb hea nägu lihtsalt pähe manada ja olukord alla neelata. Võin öelda, et tänane päev on juba kuke sammu võrra paremini kulgenud. Kõht saab küll kiiresti dieettoidust täis ja peale iga toidukorda on tõesti kehas sitaks ebamugav, raske olla, tunnen, et kõhus on korralik venitustunne, kuid siin aitab voodis laamisklemine ja puhkamine. No Mina ainult ärkan vaid selleks, et süüa ja siis jälle tudida.

Ma pean sundima end sööma, kuigi isu on miinus null

Päev edasi on mul juba nii palju jõudu, et hakkasin oma kooliasjadega tegelema. Loen usinalt, neelan muudkui raamatute lehekülgi ning käsil on muu õppimist puudutav tegevus, mida olen oma päeva planeerinud. Õhtuks on päevased ettevõtmised edukalt tehtud. Kõik sujub. Heidan juba varakult pikali, kuid uni puudub, aga sunnin end magama jääma, mis on samuti nii omane igale söögikorrale. Lihtsalt sunnin end sööma, kuigi Mul isu puudub. See on kõik tänu Katile. Me toetame nii palju teineteist. Ma tunnen, et ilma temata Ma ei suudaks seda kõike siin üksi teha. Meie mõlema eesmärgiks on terveks saada. Meil on eluks suured unistused ja haigus pole selle vääriline, vaid elu, mis on Meil, kahel noorel, hingel veel alles ees. Aga samas Minu sisetunne või anoreksia, kellele kuulun, vilistab absoluutselt kõige selle peale.

Igal asjal siin elus on oma põhjus ja tagajärg. Me ei kohtu ka inimestega nii, et see poleks olnud juhus. Olen palju palju mõelnud, miks mina, ma tean, et neid inimesi meie ümber on veel ja veel, kes selle küüsis on olnud ja on ka praegu. Mina otsustasin teha suu lahti, sest see on nii vajaka puudujääk Meie ühiskonnas. Ma tahan olla Sinuga aus ja ma teen seda kõike iseenda pärast. Ma loodan, et Sul on seda huvitav lugeda, kindlasti kirjuta Mulle ja anna julgelt tagasisidet, ma ei hammussta. Aga uue postitusega kavasten Ma Sind juba õige pea taas üllatada. Ole hästi mõnus ja mega kaunist kolmandat adventi!