JÄTKUVALT SÖÖMISHÄIREGA ÜHES PAADIS
Probleem on alati Meis endis. Iga päev me loome iga oma otsusega tegelikult oma reaalsust. Me teeme seda kõike iseenda jaoks, mitte kellegi teise. Aga see, kes me oleme, algab lõpuks ikkagi Meist endist.
Ma olen alati mõelnud, et mis Mind tõmbab sinna alla. Miks ma ikka ja jälle lõpetan vetsupotis oksendamisega? Ja ma sain päeval, mis algas mega kohutavalt ja lõppes justkui uuesti sündimisega, teada, milles on probleem.
See üks asi
Ma sain aru, et kui ma tahan oma ellu suurt muutust, pean ma esmalt fookuse suunama oma toitumisele. Kui ma seda oma elus korda ei saa, ma jäängi selle küüsi. Siin pole muud lahendust, kui suunata fookus ühele tahule ja kõik ülejäänud valdkonnad mu elus saavadki korda. Voilaa! - kuidas ma selle peale varem pole tulnud.
Ma tõmban end vahetpidamata alla
Ma tahan muutust, ma tahan keskenduda rohkem koolile, oma unistustele, karjäärile, iseenda väärtustamisele, kuid Minu söömishäire ei lase seda Mul teha. See pole okei, et ma lähen teadlikult poodi, et osta endale produkte, mida teadlikult välja oksendada. Mis see lõppude lõpuks on, mida ma sellest siis saan? Olen sellele küsimusele vastates aus. Saan haigust toita, saan ebainimlikus kogustes 2-3 päeva toidukaloraaži korraga sisse süüa, oksendada see kõik teadlikult välja, hakata end süüdistama, tõmmata oma ellu depressioon, eemalduda teistest, kulutada mõttetult raha söögi peale. Halloo, ma saaks selle kuhugi paremasse kohta investeerida, nt iseenda vajadusteks! Kristin, kus Su ajud on, kas Sa mõtled ka sellele, mida teed?
Olen justkui programmeritud
Aga sel momendil olen ma justkui programmeeritud kellegi poolt ja ma ei teadvusta ega kuule mitte midagi ega kedagi. Saan oma moti allapoole nulli viia ning mõelda suitsiidseid mõtteid. Ja viimaseks saavutuseks Mu nii-öelda lemmiktagajärg - oma enesekindluse hävitamine, oma ajaresursi laiaks löömine ja enda pommiks tegemine. Kannataja pole mitte ainult Mina, vaid ka teised ümberringi, kes pole mitte milleski süüdi. Aga ma ei saa sellest teistega rääkida, mis Minuga toimub.
Minu sees on nii suur viha
Viimane kord juhtus kõigest paari päeva eest, kui oksendasin mitu päeva (loe: õhtut) järjest ja hommikul ma olin enda peale nii tige, nii tige, et ma oleksin hea meelega end löönud, aga see lõppes jälle oksendamisega ja ma kirjutasin oma mentorile, et ma olen Sinuga aus ja Ma ei suuda enam selle küüsis elada, Ma ei taha valetada - aga miks Mina? Ma ei suuda mitte millegagi tegeleda peale oma haiguse toitmisega. Ma ei suuda sellega enam elada. See kestab hooti Minu elus juba aasta. Ma ei suuda sellele STOP öelda. Ükskõik, mis Mu elus ka pole, see viib Mind ikka ja jälle sinna sita sisse tagasi. Kas Te ei taipa, kui suur viha Minu sees on? Metsik viha iseenda vastu ja ma peegeldan ju seda teistele. Miks ma olen selline hädapätakas?
Ligi miljon katset end päästa
Teised näevad Mind kui tugevat tubli isikut. Ma proovingi teha nägu, et olen olukorrast üle, ma ei näita välja, mis tegelikult Minu sees toimub, kuid vahel Ma ainult soovin, et keegi lihtsalt kallistaks ja ütleks: „Kristin, me saame sellest üle, kõik saab korda, praegu on asjad nii, me saame jagu, me võitleme sellega koos, me saame koos sellest üle.“ Aga Mul pole sellist inimest, kes seda teeks. Ma ei ootagi, et keegi teine seda ütleks, vaid ikka Mina räägin iseendaga, et kullake, kõik saab korda, praegu on asjad nii. Ja see mingil määral annab Mulle korrakski lootust, et okei, no proovime veel. Me leiame viisi, et sellest jagu saada, proovime seni, kuni see lahendus tuleb. Teate isegi, kuidas tehti ligi miljon katset enne, kuni ehitati töötav kahksasilindriline mootor. Ma samastan end lihtsalt sellega. Kunagi see lahendus tuleb. Ma ei anna alla, sest ma võitlen ja võidan.
Mitte miski muu ei aita, kui iseenda sundimine
Ma ei tahtnud tol päeval mitte kuhugi minna, meeleldi oleks augu kaevanud ja seal sees ei tea kui kaua aega lihtsalt olnud, aga sundisin minema tööle, läksin, pisarad muudkui voolavad mööda põski roolis kontorisse sõites ja kontoris laua taga. Proovin sukelduda töösse, okei, isegi mingi inspiratsiooni laine tuli sisse. Korraga tuleb Minu ülemus Minu juurde ja tahab Minuga nelja silma all vestelda. Oh jummel, mis siis nüüd, et kohe eraldi koosolekuruumi peame minema? Ma olen täiesti emotsioonitu, neutraalne - tuleb, mis tuleb, olen valmis kõigeks. Aga milleks? Jagan seda Sinuga, Minu kallis lugeja, oma järgmises blogi postituses.
Minu kallis lugeja! Kui sul tekib/on tekkinud mõtteid, võid Sa alati Minuga neid jagada. Leian selle aja, et jagada Sinuga mõttevahetusi. Soovin Sulle parimat, kes Sa seal teisel pool ekraani ka ei ole. Tänan Sind, et loed Minu kirjutist!
