MIKS MA VALETAN ISEENDALE?
Ootamatu kõne kooliarstilt
Kooliarst helistas mulle ning teatas, et ta sai vastuvõtu aja söömishäirete spetsialisti juurde. Mul vajus suu lahti, kuna Mina polnud küll kordagi soovi avaldanud kuhugi minna. Minuga oli kõik parimas korras. Tavapäraseks õppimiseks kulus 5-6 h päevast, aga kui oli kontrolltöö, olin terve öö üleval ja õppisin, et midagigi pähe talletuks. Kogu aeg oli Mul külm, alati kandsin salli, igal vahetunnil pidin saama midagi sooja juua, igapäevane oli 1,5 h pikkune trenn jõusaalis või üle kümne kilomeetri pikkune jooksudistants – see oli Minu jaoks elementaarne igapäevane tegevus, mille vahelejätmine oli justkui patt, täielikult keelatud. Kooli sööklasse Minul asja polnud, Minu jaoks oli juba ühe 200 g jogurti ja ühe puuvilja sööminegi liig, mis liig. Suhkur, nisujahutooted, karastusjoogid, fabrikaadid ja magusad tooted olid Minu silmis prügikastikaup. Ma ei söönudki enam midagi. Ma kartsin puuviljagi juba oma suhu pista. Midagi oli ikkagi puudu, sest ma polnud ikka veel rahul iseendaga. Ma ikkagi leidsin, et Minuga on kõik kõige paremas korras - kas Teie ei arvagi siis sama?
Iseendale valetamine
On 14. detsember, paar päeva möödunud kooliarsti telefonikõnest Mulle. Istun lõpuks koos Temaga Tartu Psühhiaatrikliinikumi söömishäirete osakonna arsti kabinetis, kus esitatakse mulle igasuguseid küsimusi Minu praeguse elustiili kohta. Kohati on raskusi vastamisega, sest see on Minu elu ja teistel pole sinna oma nina vaja toppida. Ma sunnin ennast rääkima kogu tõde, sest Mul pole enam midagi kaotada. Ma ei näe enam mõtet valetada just iseendale ja tõesti proovin rääkida nii, kuidas olukord tegelikult praegu on. Luiskamine ei annaks enam midagi. See oleks iseendale sõna otseses mõttes sita- keeramine. Aga ometi ma ei suuda rääkida kogu tõde.
Ma tahan selle jamaga üksi olla
Vestluse lõpetuseks ütleb arst, et tahab panna Mind paariks nädalaks haiglarežiimile. Olen šokis. Pisarad voolavad mööda põski. Kas asjalood on tõesti siis nii hullud, et vajan nädalaid haiglas viibimist. Minu esimene reaktsioon on õudust tekitav. Ma ei soovi haiglasse, ainult mitte haiglasse. Kõik Minu tehtud plaanid olid ühe ainsa hetkega vastu taevast lennanud. Mind valdas tundmatu hirm ja teadmatus kõige ees. Mis veel hullem, kõik saavad teada, et ma lähen hullumajja. Ma tahtsin kogu selle jama vaid enda teada jätta, aga eks proovi varjata oma pereliikmete eest sellist olukorda. Inimestel on halb komme kõike edasi rääkida ja ma üritasin seda vältida, aga reaalsuses see mul ikkagi ei õnnestunud.
Kahe valiku vahel
Igal asjal on elus kaks poolt. Ka minul käis mitu stsenaariumi peast läbi, kas jääda oma tavapärasse elurütmi või minna haiglasse. Lõpuks tegin oma südame kõvaks seal kabinetis ja langetasin otsuse ikkagi võtta ette see retk sinna, kurikuulsate õdede hoole alla. Küllap oli see ainuõige otsus, mida sain oma tollases eluetapis teha, täpsemini oma tervise heaks ette võtta. Kliinikus olles saaksin tervemaks ja seal olemine tuleb mulle pikemas perspektiivis palju rohkem kasuks, kui kodus samamoodi edasi jätkates ning oma haigust veelgi rohkem toites.
Mind juba panti raamidesse
Niisiis olin nõus ja Mind oodati tagasi 25. detsembri õhtuks, kuid ainult ühel Minu tingimusel - ainult kaks nädalat ja mitte päevagi rohkem! Otsus sai langetatud niigi suure meelehärmiga. Mult oli võetud nüüd kaks nädalat koolivaheaja puhkusest ja pandud 14 päevaks vanglasse, millest lõpuks kujunes välja hoopis kolm kuud nelja seinaga tõtt vahtimist.
Kuidas see kõik alguse sai, saate teada juba järgmises kirjutises.
